Mis siis tegelikult juhtus?
Lisa kommentaarmärts 8, 2013 kirjutas tuuliraudla
Käesolev essee vaatleb ühte eesti meedias viimasel ajal kajastamist leidnud juhtumit tuginedes Baudrillard’i kontseptsioonile simulaakrumitest ja simulatsioonist. Vaadeldav juhtum illustreerib märkide ja reaalsuse suhet praegustes eesti ajakirjanduslikes tekstides ning puudutab ka ajaloo ja ühiskondliku mäletamise temaatikat.
Selle aasta kuuenda mai Virumaa Teatajas ilmus artikkel pealkirjaga “Nõid põles muuseumi uueks”, millele järgnes nii mitmesugust vastukaja meedias kui ka Maavalla Koja avaldus kaitsepolitseiametile juhtumi selgitamiseks. Ajakirjanduslike tekstide ja Maavalla Koja avalduse taga peitub mitmetasandiline tekstide ja sündmuste võrgustik. Väidetavalt põletati 1640. aasta maikuus Viru-Nigula kihelkonnas Pada mõisas nõiduses süüdi mõistetud naine, keda tuntakse tänaseni Kongla Anni nime all. Säilinud on Anni ülekuulamise protokoll, mis on avaldatud sarjas “Kodu-maalt” (Jung 1879: 25-29). Protokoll ei sisalda kohtu otsust süüaluse suhtes; kirjas on, et süüalust piinati ja et ta ennast nõidumises süüdi tunnistas. Karistuse ja selle täideviimise kohta kindlad andmed puuduvad. Protokolli on 1825. aastal kommenteerinud O. W. Masing, taasiseseisvumise ajal (1990) püstitati maausuliste eestvõttel Kongla Annile mälestuskivi. Selle aasta mais otsustas sihtasutus Virumaa Muuseumid oletatava nõiapõletamise lugu taasesitada – etenduse vormis, mille käigus pandi põlema nõida sümboliseeriv õlenukk. See simulatsioon tekitas aga negatiivse vastukaja laine, sündmust interpreteeriti kui reaalset nõiapõletamist.
Tahame reaalsust
Reaalsus ja tõde on alates filosoofia tekkimisest kahtluse alla seatud. Näivus ja olemus on lahku löödud. Seda võiks pidada kergelt vihaleajavaks olukorraks – reaalsus on tabamatu, kättesaamatu, tõeline on kusagil ideedemaailmas, sel ajal kui tavaline inimene peab pelga näivusega leppima. Ja kui meelte ja mõistuse abil tõeni jõudmiseks on mingeid võimalusi pakutud, on kõik need olnud pööraselt keerulised teooriad… kuni Husserli fenomenoloogilise reduktsioonini välja. Kas ei tunduks ahvatlev selles meeleheitlikus olukorras (pärast ebaõnnestunud katset fenomenoloogilist reduktsiooni praktikas rakendada) reaalsust taasluua? Mitte püüdagi ette võtta seda okkalist rada n-ö tõelise reaalsuseni (mida võibolla ei olegi olemas), vaid kasutada märkide üleküllust ja võimu autentse reaalsuse konstrueerimiseks siinpool igasugust fenomenoloogiat.
Võiks öelda, et kogu see olukord, hirm reaalsuse kaotamise ees on kunstlik, aga see on just niisama kunstlik kui kogu kaasaegne ühiskond ja selle mõttelaad. Baudrillard pakub välja oma mudeli kujutise järjestikustest faasidest (1999: 14-15):
- ta peegeldab sügavat reaalsust
- ta maskeerib ja moonutab sügavat reaalsust
- ta maskeerib sügava reaalsuse puudumist
- tal puudub igasugune seos mistahes reaalsusega: ta on iseenda puhtakujuline simulaakrum.
See gradatsioon ei peegelda mitte kujutise omadusi, vaid selle funktsiooni muutumist. Kahes esimeses faasis, mis kuulavad representatsiooni valda, eksisteerib mingi tõde, mida kujutis nii või teisiti peegeldab. Kahes viimases faasis assimileerib simulatsioon tõe. Ei ole mõtet küsida, kuhu on reaalsus kadunud, ta on siinsamas, avaldub simulaakrumite tulvas, mille taga, millest eraldi, ei ole enam midagi. Simulatsiooni hüperreaalsus ei jäta võimalust reaalse ja imaginaarse eristamiseks. “Mudelid ei moodusta enam transtsendentsust või projektsiooni, nad ei moodusta enam imaginaarsust reaalsuse suhtes, nad on ise reaalsuse ennetus (Baudrillard 1999: 177).
Mis siis selle juures valesti on? Miks on Baudrillard’i “Simulaakrumid ja simulatsioon” kantud pessimistlikust toonist? Baudrillard oleks justkui saladusliku reaalsuse viimane tunnistaja, kes püüab meid veenda simulatsiooni hüperreaalsuse salakavaluses ja hävitavas jõus. Simulatsioon kisub kõik päevavalgele ja selles ülevalgustatud kõikehõlmavas simulaakrumis kestab inimese iha saladuse järele. Arenenud ühiskond tuhnib minevikus ja tsivilisatsiooni äärealadel, et ennast millegagi toita, kuid lõpetab nagu kuningas Midas.
Baudrillard’i jaoks võrdub reaalsuse võimalikkus sümboolse korraga. Kujutise sümboolsus tingib reaalse ja imaginaarse lahutatuse, see omakorda võimaldab refrentsisuhet ennast distantsilt vaadata, selle üle otsustada. Väljaspool referentsi on reaalsus võimatu utoopia (1999: 176-177).
Tundub, et Baudrillard näeb suundumist simulatsiooni valda kui üldist tendentsi, mis on omane kogu kaasaegsele n-ö arenenud ühiskonnale. Selles essees püütakse aga jälgida ühe konkreetse sündmuse ja selle representatsiooni suhte muutumist ajas, lähtudes oletusest, et mingil hetkel on märgid asendunud simulaakrumitega.
Analüüs
Analüüsiobjekti võib tinglikult jagada tasanditeks:
- Tõestamatu/a ajalooline sündmus – Kongla Anni põletamine
- Ülekuulamise protokoll ja rahvapärimus Kongla Annist
- Protokolli kajastused: O W Masingu kommentaar, maausuliste kommentaar
- Mälestuskivi paigaldamine Annile
- Õlenuku põletamine
- Õlenuku põletamise kajastused
Niisiis, milleks kuus tasandit, kui jutt on ühest sündmusest ja selle representatsioonist? Esimese ja teise tasandi vahel võiks olla representatsiooni suhe – on reaalne sündmus ja seda kajastav protokoll. Protokolli kirjutamise hetkel pidi protokoll funktsioneerima kui esimese faasi kujutis, mis peegeldab sügavat reaalsust. Piinamise abil kätte saadud sõnad esindasid tõde.
Hilisemad kommentaarid, nii O. W. Masingu kui maausuliste omad, nihutavad protokolli teise kujutamise faasi, kus kujutis maskeerib ja moonutab sügavat reaalsust. Masingu kommentaar protokolli koostajate kohta 185 aastat pärast selle kirjapanemist on: “Suuresugu inimesed, nenda kuida needki, kes rahva õpetajaks pandud, ei jumalasõna mõistmisega ega tõetundmise poolest mitte targemad olnud kui kõik muud: vaid et ka nemadki tühja uskund ja äbausu paelus kinni olnud” (Masing 1825 – viidatud Elstrok 1994: 13 kaudu). Masing süüdistab kohtupidajaid väärastunud tõetunnetuses, mis lubab neil piinamise abil välja pressitud tunnistusi tõeks pidada. Veel 165 aastat edasi ja protokollijaid süüdistatakse juba tahtlikus tõe varjamises: “Võime ainult oletada, millised piinamised ja mõnitamised peituvad võõramaalaste kirjutatud ametlike ridade taga, “ kirjutab Ahto Kaasik (1990).
Sündmus on (oletatavalt) toimunud, kirja pandud, hiljem on mõlemad hukka mõistetud: tuleriit oli mõrv, protokoll valelik. Juhtum peaks omandama teatava ajaloolise neutraalsuse. Siin sekkub aga kaasaegse ühiskonna nälg reaalsuse järele: “Kui reaalsus pole enam see, mis ta varem oli, omandab nostalgia oma tõelise tähenduse. Päritolumüütide ja reaalsuse märkide vohamine, antikvaarse tõe, objektiivsuse ja autentsuse vohamine” (Baudrillard 1999: 15). Taasiseseisvumise ajal inkorporeeritakse ammusurnud nõid maausuliste liikumisse, temast tehakse vabaduse ja sõltumatuse sümbol. Kuusteist aastat hiljem korraldatakse üritus, mille käigus loetakse ette Kongla Anni ülekuulamise protokoll ja “viiakse teistkordselt täide kohtuotsus”: pannakse tuleriidal põlema õlest nukk.
Tuleriida reaalsus
Baudrillard kirjutab Ramses II muumiast ja holokaustist, kui hüperreaalsuse ohvriks langenud ajaloonähtustest. Ramses II tassiti hauast välja ja hävitati sellega, mälestus holokaustist asendati televisiooni abil tehisliku neutraliseeritud kujutisega. Hüperreaalsus püüdis endasse ahmida tõelist suurust ja tõelist õudu.
Eestlastel ei ole ühtegi muumiat, mida hauakambrist muuseumi üle kolida. See-eest leidis sihtasutus Virumaa muuseumid aga ühe nõia. Nõiast ei olnud midagi järele jäänud peale ülekuulamise protokolli. Protokoll ise oli oma reaalsuse kaotanud, teda oli juba eksponeeritud, talle oli hinnang antud. Tarvis oli nõida ennast, tõelist tuleriita, ühesõnaga reaalsust. Korraldaja Leemetsa sõnul oli tegemist ajaloo illustreerimisega. Samas räägib ta suurepärasest võimalusest hakata Viru-Nigula lähedal asuvat Samma hiit müüma. Kaasaegsel muuseumil on vaja ajalugu müüa. See võib osutuda mõnevõrra keeruliseks, sest suurem osa ajalugu on juba kino ja televisiooni hammaste vahelt läbi käinud, sellesse on õige vähe saladuslikku alles jäänud. Ajalugu ei ole enam – keda liigutaks suusõnal, kirjas või pildis teadaanne sellest, et Viru-Nigulas põletati üks naine aastaid tagasi nõia pähe ära? Ilmselt neid, kelle jaoks see nõid on veel osa mingist sümboolsest korrast, ülejäänutele on ta ükskõikne ajaloofakt, eimiski.
Simulatsiooni võimalikkus ja aktsepteeritavus eeldab reaalsuse puudumist. Ramses II muumia ära toomine ta hauast manifesteeris selgemalt kui miski muu, et ta võim ja ühtlasi see, mille üle ta kunagi võimu omas, on hävinud. Nõiapõletamise kordamise korraldajad eeldasid, et nõida ümbritsenud sümboolne kord on kadunud ja et ta võib simulatsiooni kujul taas nähtavale tuua ja enda soovi järgi kasutada. Seejuures jäi aga tähelepanu alt välja fakt, et Kongla Ann oli juba leidnud oma koha ühes teises simulatsioonis – maausu omas.
Eesti maausk käib kahtlemata nähtuste alla, mille kohta Baudrillard ütleb “mineviku meeleheitlik taasviirastumine” (1999: 178). See on mineviku reaalsetest ja imaginaarsetest fragmentidest loodud simulatsioon – oma veebilehel võrdlevad maausulised seda fragmentide korjamist kullasõelumisega, ei mainita aga, milline see sõel siis õieti on[1]. Kongla Annile mälestuskivi paigaldamisega ja tollal sel teemal välja antud voldikuga, kuulutasid nad Anni enda juurde kuuluvaks ja omistasid talle iseenda ilmavaate. “Maausulisena ei saanud Ann tegemist teha kristliku kuradiga” kirjutab Ahto Kaasik (1990), kuigi on väheusutav, et tal naise usutunnistusest ja maailmavaatest mingeid andmeid oli. Keegi ei tahtnud ega saanud neile vastu hakata – tegu oli ju austusavaldusega. Asjaolu, et aastasadu tagasi surnud naisele poogiti külge kaasaegsete maausuliste ideoloogia, jäi täiesti tähelepanuta ja ei tekitanud mingit vastuseisu. “Kuidas karistada vooruse simuleerimise eest? Ometi on see iseenesest niisama tõsine kuritegu kui kuriteo simuleerimine” (Baudrillard 1999: 36). Kongla Anni maausuliseks kuulutamine oli deklaratiivset laadi – seda tehti avalikult ja pidulikult, nii nagu Ramses II muumia Pariisi lennuväljal vastu võeti. Ann asendati Anni simulaakrumiga.
“Samalaadne nagu võimatus leida reaalsuse absoluutset tasandit on ka võimatus lavastada illusiooni. Illusioon ei ole enam võimalik, sest reaalsus ei ole enam võimalik” (Baudrillard 1999: 34) – selle väite valguses on ilmne, et püüd õlenuku põletamist läbinisti tingliku ja illustratiivsena esitada oli määratud läbikukkumisele. Simulatsiooni poolt vallutatud tegelikkuses on võimatu eristada reaalset ja imaginaarset. Iga märgiline tegevus haarab potentsiaalselt mõnda kolmanda valla simulaakrumit, millega manipuleerimine ei ole eristatav reaalsusega manipuleerimisest – tagajärjed võivad olla etteaimamatud.
Lisaks valis sihtasutus Virumaa Muuseumid nõiapõletamise etenduse situatsiooni ülimalt (eba)õnnestunult – tegi seda ürituse ajal, mille sisuks oli koostöölepingu sõlmimine Viru-Nigula luterliku kogudusega. Muuseum on ühiskonnas suhteliselt passiivne instants, ta tegeleb ajalooga – täpsemalt selle sulgemise ja eraldamisega ühiskondlikust elust. Et aga etenduse ajal oli kohal ka luterliku koguduse esindus, oli ülimalt lihtne anda sündmusele reaalsuse märgi staatus. Kuivõrd kohal olid nii kirik kui muuseum ning nad olid just omavahel koostöölepingu sõlminud, ei huvita laiemat üldsust tõsiasi, et kirik etenduse korraldamisest eelnevalt teadlik ei olnud ega selles ei osalenud. Kiriku ametlik kohalolu taolise sündmuse juures juba iseenesest inkrimineerib teda.
Usulahu reaalsus
Maausuliste positsioon ühiskonnas pole kuigi tugev. Nad on vähemuslik usulahk, kes ei väsi kinnitama enda põlisust – seda, et nad maarahva oma usu järjepidevuse hoidjad[2]. Kogu see põlisuse ja loomulikkuse rõhutamine mõjub mõneti meeleheitlikult. Maavalla Kojal on vaja enda olemasolu millegagi kinnitada. Simulatsiooni tingimustes ei piisa aga enesejaatamisest. “Kõik võimud, kõik institutsioonid kõnelevad endast eitaval moel, lootes surma simuleerimise teel vältida oma tegelikku agooniat. Võim võib lavastada omaenese mõrva, et leida kas või ivakenegi olemasolu ja legitiimsust” (Baudrillard 1999: 34).
Maavalla Koda näeb ajaloo etendamises tulemõrva reaalset kordamist. Ta väidab end olevat atentaadi ohvriks langenud.
“Kristlikku vägivaldset fundamentalismi manifesteeriva tseremoonia korraldamine riigi ja omavalitsuste asutatud sihtasutuse poolt koostöös luterliku kiriku kogudusega tekitab maausuliste hulgas erilist nördimust. Eesti maausulised, keda esindab Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda, on Kongla Anne ja tema kaasaegsete loodususuliste traditsiooni järgijad ja edasikandjad. Seepärast käsitame toimunut mitte ainult kogu Eesti ajaloo ja pärimuse mõnitamisena, vaid ka kui otsest vaenulikku akti maausuliste vastu” (Kaasik 2006).
Maausk on simulatsioon. Teda iseloomustab simulatsiooni iha reaalsuse järele. See teeb võimalikuks, et tahetakse tõe pähe võtta ajakirjanduslikku fiktsiooni. Virumaa Teatajas ilmunud read[3] ei ole ainult näide kujundlikust keelekasutusest, tegemist ei ole ainult põletatud õlenukuga – neis peegeldub maausuliste jaoks reaalsus, või pigem: need maskeerivad sügava reaalsuse puudumist. Ainult lõpmatusse simulatsioonide kihistusse uppunud maailmas on võimalik viidata ajalehele kui tõe allikale.
“2. mail k.a. põletati Viru-Nigulas 1640. aastal hukatud kohalikku rahvaravitsejat Kongla Anne kujutav õlenukk (vaata lisatud Virumaa Teataja artiklit[4]). Tseremoonia oli korraldatud Sihtasutuse Virumaa Muuseumid, Viru-Nigula valla ja Eesti Evangeelse Luteri Kiriku Viru-Nigula koguduse vahelise lepingu sõlmimise “kinnituseks”, nagu teatas ajaleht. Väidetavalt pöörasid korraldajad 366 aastat tagasi mõistetud kohtuotsuse teistkordsele täitmisele” (Kaasik 2006).
Sõna reaalsus
Sündmused jõuavad kaasaegses ühiskonnas inimesteni vahendatult. Nende mõju võrdub pigem nende märgilise kui vahetu mõjuga. Sellises olukorras pole meedial vähimatki motivatsiooni simulatsioonil ja reaalsel aktil vahet teha. Seda enam, et kõike juba avastanud ja kompinud sõnavabaduse ühiskonnas leidub vaevalt kunstifakti, mis uudiskünnise ületaks. Ajakirjandusliku väljenduse reaalsuslembus on simulatsioonile iseloomulik. Ajakirjandust ohustab see, kui midagi ei juhtu. Lõpmatu simulatsiooni olukorras loob ajakirjanduslik sündmus ennast otse ajakirjaniku sõnades.
Viru-Nigula sündmusi kajastavad artiklid on reaalsuse märkidest üle ujutatud. “Pealtnägijate sõnul oleks inimpõletamine toimunud justkui päriselt, ainult inimliha kõrbehaisu ei olnud õhus tunda” kirjutab Postimees (Tooming 2006). “Viru-Nigulas pandi nõid põlema”, väidetakse Virumaa Teatajas (Pulver 2006a) – alles ülejärgmises lõigus täpsustatakse, et tegemist oli õlekujuga. Väga huvitav metamorfoos toimub aga samas artiklis esinenud ridadega: “Lepingu sõlmimise kinnituseks viidi teist korda täide 366 aasta tagune kohtuotsus ja põletati kuulus Viru-Nigula nõid Kongla Ann.” Neile ridadele viitab Maavalla Koda oma avalduses kaitsepolitseile. Avaldus ise aga tõmbab taas meedia tähelepanu ja Virumaa Teataja ajakirjaniku Andres Pulveri sõnad jõuavad lehte ringiga tagasi – mõnevõrra muutunud kujul ja teisele allikale omistatult: “Koja teatel elustati 2. mail sihtasutuse Virumaa Muuseumid, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Viru-Nigula koguduse ja Viru-Nigula valla tseremoonial sümboolselt 366 aasta eest sooritatud arvatav tulemõrv, mille ohvriks langes kohalik rahvaarst Kongla Ann” (Pulver 2006b) Seda võiks nimetada kujundiks, mis on jõudnud referentsist eemaldumise viimasesse faasi, “ta on iseenda puhtakujuline simulaakrum” (Baudrillard 1999: 15).
Kokkuvõte
Tükike pärimuslikku reaalsust on kaasaegses ühiskonnas hindamatu väärtusega. Neid, kes sellest osa saada tahavad, on palju. Kongla Anni lugu on nüüdseks läbinud terve simulatsioonide võrgustiku ja sellega on ta mõistetud teadmata ajaks põlema simulaakrumi külmades leekides. Jälg temast eksisteerib vaid ta tuleriida abil, millest ühiskond üritab veel viimast reaalsust välja pigistada, seda samal ajal paratamatult neutraliseerides. Me ei küündi tollase vägivalla reaalsuseni, aga me võime rivistada ühe simulatsiooni väe ühele poole ja teise teisele poole meediat, nii et see mõlemaid simulaakrumite püssirohuga varustab. Ja me oleme lõppkokkuvõttes rahul – see on ju nagu päriselt.
Kasutatud kirjandus:
Baudrillard, Jean 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst.
Elstrok, Helmut 1994. Padaorust Viru mereni. Tallinn: Printall.
Jung, Jaan 1879. Eesti rahwa wanast usust, kombedest ja juttudest. Kodu-maalt. 6: 25-29.
Kaasik, Ahto; Elstrok, Helmut 1990. Kongla Anne nõiaprotsessist 350 aastat, 2. mail 1640 Mahu (Maholmi, Viru-Nigula) kihelkonnas Pada mõisas : 10. kodupaiga päev. [Voldik].
Kaasik, Ahto 2006. Maavalla Koja avaldus Kaitsepolitseiametile. 08.06. 2006. Kättesaadav: http://www.maavald.ee/koda.html?rubriik=37&id=1087&op=lugu
Masing, Otto Wilhelm 1825. Kongla Anne nõiaprotsessist. Maarahva Nädalaleht. – viidatud Elstrok 1994 kaudu.
Pulver, Andres 2006a. Nõid põles muuseumi uueks. Virumaa Teataja. 06.05.2006: 1.
– 2006b. Nõia põletamine tõi kapo uurimise. Virumaa teataja. 12. 06. 2006: 1.
Tooming, Rando 2006. Maausulised paluvad kaitsepolitseil uurida tulemõrva kordamist. Postimees Online. 09.06.2006.
Semiootika- tudengina Tartus 